iseendale on ikka raske valetada...
suhtlemiskursustele?
Ei oska mina inimestega suhelda, kohe kui teiselt poolt tekib mingi erutatud olek, asun mina kaitsepositsiooni. Täna varahommikul aga näiteks ei viitsinud üldse argumenteerida oma pahameelt, jonnisin niisama.
Ei oska ma ka head teha inimestele, püüan teisi inimesi säästa liigsetest ülesannetest teades nende tegelike-planeeritavate ülesannete suurt mahtu niigi, aga välja tuleb nagu ma oleks egoist!
Kõige keerulisem ongi see, et osad soovivad, et nendega räägitaks otse, ilma viisakusväljendusteta, teised aga suudavad adekvaatse info vastu võtta vaid läbi retoorilise ilustatud umbisikulise kõneviisi.
Pean leidma mõne hea suhtlemistreeneri, kes õpetaks mulle stoilist rahu ning osavat reageerimist keerulistes suhtlemisolukordades.
Heategu tehtud!
Liiga kaua on küll eelmisest korrast möödas, aga nüüd olen siiski pool kilo kergem ja minu vere sobivus on taas tõestatud.
Elu peab olema lill!
Harjutan positiivset mõtlemist ja eneseusu sisendamist!
Läbi raskuste ilusa elu poole...
Enne ja pärast
Lennuväljal omas elemendis 2008 ja 2009 kevadel...
leidmas enesearmastust
Eelmise kevadel suutsin parema lahenduse puudumisel armuda iseendasse ikka ja uuesti. Sellel kevadel olen sisemise rahu otsingutel avastanud end korduvalt armumas kevadiselt tärkavasse loodusesse. Mind lummab ümbritseva looduse võlu, kodus olid puud alles lehte minemas ja mets õrnroheline, Leedu tervitas mind õrnroosades õites õunapuude, erkkollaste rapsipõldude ja marulise äikesetormiga.
...ja Kaunases ootas mind hotell tõeliselt: laual pisike shampusepudel nagu tavaliselt, aga seekord lisaks ka puuviljavaagen, nii mõnus...
Kohe lähen vanni mõnulema ja teen endale ka ühe rahustava näomaski... ega siis hakkab ehk enesearmastus ka peatselt ligi hiilima.
Leedus on ikka mingi fenomen, miks ma siin alati nii õnnelik ja rahul olen.
Liiga palju mõtteid...
Minu viimaste nädalate mure on see, et mul on liiga palju keerulisi mõtteid, mida ma ei oska kuidagi lahti mõelda ning samas kardan, et selle mõtete virvarri juures unustan miskit olulist tegemata või mõtlen lihtsalt ka väikesed asjad suureks.
Peatselt algaval nädalal ootab mind taas ees sadu kilomeetreid autosõitu, kus üksinduses mõtlen end vist haigeks - keegi ei tahaks tulla mulle mõttetegevuse segajaks ja meelelahutajaks?
