reisipalavik
kogenud rännumehena pole enam ammu viitsinud paaripäevase lennureisi puhul ette mõelda ja muresteda, et kuidas reis läheb, asjad laabuvad ja tervis vastu peab. viimasel ajal süvenenud hajameelsus ja unisus panid mind aga siiski täna varakult asju pakkima ja korralikult läbi mõtlema, sest homsega avan ma selle-aastase lennuhooaja enda jaoks Brüsseli reisiga. Enne pikemat kodusistumise perioodi tuleb siis lisaks homsele reisile lennata veel Larnacasse, Vilniusesse ja tõenäoliselt veelkord Brüsselisse ja ehk ka Kopenhaagenisse. Ootan huviga ka arsti ainukese lennureisiga seonduva hoiatuse täitumist - muidu tema poolt võiks reisida küll niikaua, kui enesetunne lubab, aga mingil hetkel ei pruugi teatud lennukompaniid enam lennukisse lubada!
takerdunud...
tunnen teravalt, kuidas olen sattunud ummikusse muutuste kiirteel
starting to hate the surrounding world...
Eelkõige hakkavad mind ümbritsevad inimesed mind järjest pahasemaks muutma. On palju lolle inimesi, kes tegelevad päevast-päeva mõttetustega ja eelkõige seeläbi teiste inimeste aja raiskamisega. Lisaks on suur hulk neid inimesi, kes ei suuda iseseisvalt mõelda ning seetõttu sõltuvad oma igapäevatöös (ehk ka elus laiemalt) vaid sellest, mida neile öeldakse.
miks küll elu käib tõusude ja mõõnadena? - alles hommikul nautisin mõnusat äraolemist ja head seltskonda päikesepaistelises Pärnus ja nüüd Tallinna tagasijõudes on juba paar tundi selline tõusvas joones ärritumise laine...
hea on olla vajalik
Viimastel nädalatel olen hakanud muretsema selle üle, et kui palju ma suudan täita oma ühiskondlikke ja tööalaseid ülesandeid siis, kui pisipõnn suuremat tähelepanu hakkab nõudma. Ilma kellegi käest küsimata olen aga tunnetanud, et minuga arvestatakse ja mind peetakse väga oluliseks! Tore on näha, kuidas minu tehtut tähele pannakse ja eriti meeldiv on aeg-ajalt kuulda ka kiitust. Igapäevase töö osas positiivset tagasisidet saades ei ole ma enam murelik, et kas mul kodusistumise perioodi järel ikka on kuskile tagasi tulla ja kas minu teeneid ikka vajatakse. Tean tänaseks, et olen oluline ja vajalik ning saan täielikult pühenduda ka pereelule ilma, et kaotaksin seda väärtuslikku tunnet, et see, mida ma teen, on teistele tähtis ja kasulik!
vastastikune mõistmine
Kooselu ja tulevane väike ilmakodanik on aidanud tugevalt kaasa suhete paranemisele ja üksteise mõistmisele. Kui ei ole aega, tahtmist ega tarku mõtteid, siis suhtleme omavahel wolliga nt keelenäitamise teel, mis suudab erinevaid emotsioone suurepäraselt edasi anda. Mitmeid kordi oleme diskuteerinud ka teemal, et esimene lollus, mille pisipõnn ära õpib, on keele näitamine ja meil oligi õigus! Nimelt täna ultrahelis tunnistati see pisike olevus igati terveks lapseks, näidati meile, kuida ta süda tuksub ja jalad-sõrmed liiguvad ning kõige tipuks teatas arst - näe, nüüd liigutab keelt!
arusaamine
Minuni on alates pühapäevast jõudnud mõistmine, et ülekaalulistel ja just paksenevatel inimestel on raske elada. Eriti keeruline on, kui ei jaksa ennast madalalt istumiselt püsti ajada või kui tuleb paks jope seljas saapaid jalga upitada. Rääkimata võimendunud igivanast naiste probleemist, et kapp on riideid täis, aga midagi pole selga panna, aga mul selle murega tekkimas teine äärmus - midagi ei mahu selga! Ja päev-päevalt see arusaamine võimendub ning kõige hullem on alles ees...
hoolivus...
Hingelähedus, mida täna tundsin, tekitas südamesse nii hea tunde, et siiani on tore olla. Mulle ei ole kunagi meeldinud nännutamine ja liigne poputamine, aga kui tunnetad, et sinust südamest hoolitakse ja seda ka sulle välja näidatakse, siis see teeb meele rõõmsaks. Mul on siiani ülev tunne ja sain kinnitust veelkord teadmisele, et kui keegi sinust hoolib - su vastu ülimalt hea on, siis see positiivsus muudab ka sind ennast palju lahkemaks, heatujulisemaks ja südamlikumaks. Püüdkem siis teistest hoolida ja me olemegi kõik lahkemad ja rõõmsamad?
sügis(talve)masendus
Olen paljudelt viimastel nädalatel kuulnud, et on tekkimas-süvenemas masendus, energiapuudus või lihtsalt kurb meel. Kas üheks põhjuseks võib olla see kole sügis, mis on õues? Kas inimesed on masenduses päikese puudumisest, mida juba möödunud suvel nii vähe oli? Lugedes-kuulates teiste inimeste hingest tulevaid muresid, tunduvad enda mõtted kuidagi nii tühised. Esmaspäeva õhtul tundsin, kuidas ma olen nii ebaoluline ja ebavajalik mind ümbritseva jaoks, aga samas suutsin siiski eile-täna olla tubli ja osav (sest teadsin, et pean) - seega tegelikkuses on ehk palju kinni mõtlemises? Mida kurvemaks me oma elu mõtleme, seda kehvemaks muutub enesetunne ja seda vähem me iseenda üle rõõmu tunneme?
Meil tuleb ennast vist ikkagi sellest masendusest välja mõelda ja leida endale see killuke rõõmu igas päevas ja igas hetkes ning ongi kergem asjadega edasi minna.
kes teeb see jõuab!
avastasin eile selle tormilise ja pingelise nädala alustuseks, et mida rohkem on vaja teha, seda enam ka jaksad erinevate asjadega toime tulla. ega ilmaasjata ole vahel seda tunnet, et jätaks pooled asjad tegemata, siis ei tuldaks ka enam nii paljude abipalvetega su kallist aega ära näppama - laisalt inimeselt vist abi ei paluta?
dieedil rase!
Nimelt seoses nahaallergiaga määras arst mind dieedile - piima, liha, rasvast toitu ja tsitruselisi süüa ei tohi - huvitav kaua ma ka suudan? Õnneks tohib süüa magusat ja teisi puuvilju... Lisaks arvas toosama tore arst, et kuna mul on A-grupi veri, siis ma peaksin sööma üldse ainult puu - ja juurvilju - huvitav kas ma siis jaksaks miskit teha ka või?
mõttetus
tunnen ennast teist päeva nii mõttetuna, et ei teagi, kas millelgi, mida teen on üldse mõtet või siis kas tegevusetus saaks asjade mõtte ära võtta? mõttekatkeid tuleb ja läheb, aga ükski neist ei jõua kompleksseks mõtteks kujuneda, enne jõuab tekkida taas uus mõttehakatis... Kui aga palju asju on meeles mõlkumas, siis kuidas meenutada seda olulist ja kuidas tagada, et vajalikud asjad saaksid tehtud ja väärt mõtted ellu rakendatud?
uue algus...
...pole aga sugugi nii õnnelik ja päikseline, kui lootsin. Juba neljandat päeva on enesetunne väga kehva (nagu oleks pidev toidumürgitus)... Aga aitaks see siis ka söögiisu korrigeerida, kaugel sellest, isu ikka endiselt hea, lihtsalt peale söömist on paha olla! ;-)
Edukat uut aastat!
Oma sõpradele ja tuttavatele soovin vapustavaid elamusi uuel aastal ja ainult õnnelikke hetki!
Aasta 2005 saabus vahvasti pärast
tunnikest loksumist Tallinna lahel ja
mitut tundi söömist ning
seltskondlikke mänge Naissaarel. Seltskond oli tore, meil oli oma kena
ilutulestik kai peal, imeilus vaade Tallinnale ja minuni jõudis arusaamine uuest aastast ikkagi hirmude, kõhkluste ja kurva tujuga. Ees on ootamas raske aasta, palju uusi väljakutseid ja õppimist, kuidas oma elu ja uuenenud olukorraga toime tulla. Kogu keerulisus on lihtsalt selles, et vastutust tuleb kanda ka pisipõnni eest ja mul vaesekesel pole veel selget ettekujutust, kuidas sellega toime tulla.
Tegelikkus on aga palju ilusam - oleme õnnelikud ja usun, et ees on ootamas palju päikeselisi hetki.
