korteriomaniku mured ja rõõmud
kolisid siis mu vanad üürilised välja ja mina pidin hakkama uusi üürilisi otsima... vahepeal jõudis aga boiler katki minna ja oli tekkinud vajadus korstnapühkija leida ning seetõttu oli kohe sebimist palju, hetkel seis selline, et boiler viidi minema, korteris vesi kinni keeratud ja korstnapühkija tuleb alles järgmisel neljapäeval (muide vägagi keeruline värk kedagi üldse leida).
samas oli täitsa tore jälle omas korteris toimetada, minu suureks rõõmuks olid küll eelmised üürnikud käitunud väga korralikult ning koristada-kraamida suurt polnudki. Arvestades, et korter on endiselt heas seisus, siis uue üürniku leidmine osutus väga lihtsaks (kuulsin, et Mustamäel pidi üüripindadega kehvad lood olema) ja seega võib ehk kevadeni isikliku kinnisvaraga tegelemise taas tahaplaanile jätta.
kohustus osta müts!
tänane ilm on ikka väga petlik, aknast vaadates tundub mõnus päikesepaisteline, aga tegelikkuses puhub õues jäine ja külm tuul... pole mul küll ligi 10 aastat mütsikandmise tuju ega vajadust olnud, aga täna tundsin, et pean endale mütsi ostma, et igapäevastel pikkadel jalutuskäikudel mitte külmetuda! Hakkan vist vanaks jääma ?!
regulaarne treening vajalik!
käisime täna Peetriga beebikoolis võimlemas ja mina olen vist rohkem väsinud, kui tema. Selle tunni ajaga sai nii roomamist harjutatud kui ka last kõikvõimalikku pidi õhku loobitud ning kukerpallitatud, mistõttu hetkel on kõik luud-liikmed kuidagi kergelt kanged. Igatahes otsustasin, et seda tuleb kuidagi parandada, püüda nii lapsega regulaarselt võimelda kui ka ise ehk ujumas hakata käima...
"kakased mähkmed ja õhtusöök mehele"
...just seda pidavat tähendama lapsega kodus olemine... mina aga ei taha sellega kuidagi nõustuda, sest nt eile käisime pojaga päev otsa shoppamas, kaks korda oleme saanud ilma pikalt ette planeerimata Soome-reisil käia, täna õppisin pool päeva prantsuse keelt intensiivkursusel ja teen seda regulaarselt 2 korda nädalas paari tunni kaupa. Kui väljas on ilus ilm, siis käime jalutamas, kui tuju tuleb, siis käime väljas söömas, kui tekib tahtmine, sõidame maale vanaema juurde, ei mingeid ajalisi piiranguid.
Eile just üks endine kolleeg ütles mu säravat nägu nähes, et mind vaadates tundub talle küll, et mul on tõelin emaPUHKUS!
juuksekarvauputus
neid on igal pool: vaibal, põrandal, voodis, köögis, lapse mängunurgas jne jne ja ei ole kuidagi näha, et nende hulk terves elamises ka vähenema hakkaks, sest mõned on mul ikka veel peas ja kukuvad nad ära endises tempos - püüan küll harvem juukseid pesta ja veidi harvemini kammida - kannan juukseid enamiku ajast patsis, aga ikka pudenevad... järgmiseks nädalaks pandud juuksurisse aeg - lõikan ära, kui ikka on selleks ajaks, mida lõigata?!
segased tunded
ühelt poolt olen nii õnnelik, seda õnne kirjeldavad suurepäraselt netist leitud luuleread:
õnn on neis väikestes kätes
mida armsalt liigutab laps
õnn on kui naeratab hetkeks
mu pisitilluke laps
õnn on ta säravais silmades
ja lustakas põselohus
on päike ka vihmastes ilmades
kui selline õnn on kodus
...teiselt poolt olen aga õnnetu, kergesti ärrituv, iseenda ja maailma peale vihane, aga miks küll? Masendus?
rahutus hinges
minu sees on igati segased tunded, ei teagi, kas see on päris rahulolematus oma eluga, kuid viimasel nädalal kuidagi tunnen enda sees mingit vajadust muutusteks, tahan kuidagi edasi pürgida ja asju käima lükata või muuta, kui saaks vaid endast üle ja leiaks endast jaksu tegutsemiseks. samas on rahutusega koos aga ka pisuke hirm, et kas ma ikka olen veel uuendusteks ja muutusteks valmis, seda enam, et ma ju päris täpselt ei tea, mida ma saavutada soovin, tean vaid, mis mind häirib ja mis mulle ei meeldi. eks pean hakkama otsima lahendusi, kuidas ebameeldivad asjad taas meeldivateks teha ja kuidas häirivatest asjadest lahti saada - keeruline igati pidi!
