Aasta tagasi...
... istusin ma Pelgulinna haigla raseduspatoloogia osakonna palatis nr 11 ja pidasin aru, et kas see vedelik, mis minust välja voolab on ämmaemandale teavitamist väärt või mitte. Igatahes olin tolleks hetkeks valudes kannatanud 36 tundi ja ei osanud uneski arvata, et pean lootevee puhkemisest kuni
põnni ilmaletulekuni ootama veel 16 tundi. Ämmaemandale otsustasin siiski minna teavitama ühel põhjusel, nimelt lootuses pääseda sünnitustuppa (kuhu ka mind saadeti, küll jutuga, et sünnituseni on veel pikalt aega). Sinna sai ju endale seltsilise kutsuda, et mitte üksi valutada ning vaatamata soovitustele oodata hommikuni kutsusin peale tunnikest kannatamist kohale ka lapse tulevase isa.
Tänaseks tatsab toas ringi vahva jõmm, kes enamiku ajast naerab ja kes tänu sellele oskab igati tuju tõsta ka kõige masendavamatel hetkedel. Olen südames oma Peetritele igati tänulik nende ilusate hetkede eest, mis mind iga päevaga üha õnnelikumaks teevad!
tagasi tööle!
Minust saab tänaste kokkulepete kohaselt taas 31.07 seisuga tööl käiv riigiametnik, läbirääkimiste tulemusena asun ma oma vanale ametikohale veidi uuendatud tööülesannetega. Loodetavasti õnnestub ka paberimajandus nii vormistada, et ma igati rahule jään, sest esialgselt on lubatud mulle kodus töötamise võimalust tingimusel, et ennast ikka korra-paar nädalas ka kontorisse vean.
täisteenusega lapsehoidmine
st seda, et laps on hoitud, rõõmsameelne, söödetud ja rahulolev, kui vanemad koju jõuavad ja lisaks on ka lapsevanematele valmistatud suur pajatäis maitsvat toitu!
tagasi tööle?
Homme kell 10.00 on vestlus, seega asju hakkab varsti juhtuma või siis mitte.
rahulolematus
paha tuju on taas ja tunne on selline, et
feels like lonelyP.S. ja lisaks olen päikesest kõrvetatud ka...
brainlock...
... ja elu esimene sõidukijuhina tehtud avarii ning kehalised vigastused! Jalad paistes ja sinised, eks paistab, kas homme üldse voodist püsti saab...
hea tuju masin
olen avastanud, et kuigi mõtted kisuvad vahel masenduse poole ja kaldun depressiivsusesse, siis tegelikult pikalt kurb ei saa lihtsalt olla, sest mul on kodus hea tuju masin - vaatad lapsele otsa või näed teda asjatamas ja kohe ongi tuju parem, kui ta veel lollusi teeb või naeratab-plaksutab, siis lihtsalt pead ise ka naeratama ja ongi paha tuju tükiks ajaks unustatud ning muremõtted eemale tõrjutud!
Praegu ka kilkab ja plaksutab teine nii vahvalt...
