Langevarjur?!
Viimased kaks aastat ei ole ma enam olnud kindel, kas ma võin ennast kunagi nimetada langevarjuriks pürgijaks, aga täna sai siis taas samm sellele staatusele lähemale.Nimelt hüppasin taas välja täiesti töökorras lennukist, hüpe nr 18, kõrgus 1850 ning harjutuseks taaskord IAD. Lennukiks siis meie langevarjuklubi "Brita".
Tegelikkuses täna lennuväljale minnes ei olnud mul seda kahtlustki, et ma võiks lennukisse ronida, aga kuna hüppajaid oli tõusu täissaamiseks vähe, siis andsin sõrme, et ma võiks ju ehk tulla reisijana appi lennukit täitma. Suured tänud aga Kiku ja teiste veenmistele, kes tegid mulle selgeks, et tegelikult oleks ju sellisel rahulikul päeval palju parem hoopis hüpata ja nii nad mind ära moosisidki. Esmalt siis tuli sooritada varuvarju harjutus, mille eduka soorituse järel tuli juba vari selga ajada ja ega mul suurt pabistamiseks aega ei jäänudki. Peamine kartus oli just selle uue lennuki pisikesest uksest välja "hüppamise" ees, kuid ette rutates võib öelda, et kartsin asjatult. Lennuk tegi suurt müra ja mida kõrgemale me tõusime, seda külmemaks läks, kui kõrgusemõõtja juba 1700 näitas, siis teatas Kiku, et 2 minutit veel. Siis tehti spetsiaalselt minu jaoks uks lahti ja hiljem kuulsin, et ma olevat ikka väga närvis olnud - huuled valged ja liigutused sellised kramplikud. Enda arvates ülimalt asjalikult suutsin ma siiski ennast uksele istuma sättida ning jalad õue tuule kätte panna. CV soovituste kohaselt (suured tänud Sulle toetuse ja abi eest kogu selle hüppe käigus!) panin ka vasaku käe endale selja taha uksepiidale toeks ning siis olin valmis Kikuga dialoogiks "valmis" - "jah" - "mine" ja siis mõtlesin veel paar sekundit ning kukutasingi ennast uksest välja. Üllatavalt hästi kukkusin tuulde ning tundsin isegi hetkeks, et õhk kannab ning siis juba tundsin avanevat varju pea kohal - viimane pilk lennukile ja juba saingi hästi avanenud varju juhtima asuda. Tuul oli küll tugev, aga päris tagurpidi ta mind ikka ära ei kandnud ning peale pöörete ning pidurdamise proovimist sättisin ennast juba ilusasti lennuvälja kohale kõlkuma, sest vastutuult kahjuks vari edasi ei liikunud ja üle pika aja taas hüpates ei tahtnud ma ka hakata maandumisega riskima. Kõige hullem kogu hüppe juures oli tegelikult see vastik külm õhk - mul ikka käed külmetasid ja säärest puhus külma tuult sisse.
Maandusin aga juba õnneliku inimesena, teadmises, et peatselt ronin taas lennukisse! Kõik, kes kahtlevad - soovitan soojalt - meie uuest lennukist on isegi väljahüpe palju mõnusam ja ega õpilasel ei tule peale enese lennukist välja kukutamise suurt midagi teha esimestel hüpetel.
posted by alice @ 7:19 PM
0 Comments
