Vastu hambaid...
... kõigilt ja kirssidega.
Sellel nädalal on siis vist minu kord olla peksupoisi rollis, negatiivset tuleb ikka uksest ja aknast ning ikka kuhjaga. Eelkõige tööl olen kõigile negatiivselt hambus, aga eks nüüd neil võimalus oma kogunenud pahameel mu peale välja valada, sest varsti ju saadakse minust lahti...
Järjekordse löögi peale ahmin siiani õhku!
Puhkus Kesk-Eestis
Alati jäädes kauemaks kui päevaks-paariks maale, mõistan, et olen siin õnnelik või õigemini siin oleks mul võimalus olla õnnelik, kui ma keeruliste mõtetega kõike taas ära ei rikuks.
Mida rohkemat on veel vaja õnneks, kui seda, et muru niites saad ennast tikrite-maasikate ja vaarikatega kosutada ... kui et õue minnes ei pea ei üleliigselt riidesse panema ega jalanõusid otsima... kui et saunas saad lösutada ise nii palju kui soovid ja just sellisel temperatuuril nagu parasjagu ise eelistad... ja loomulikult see, et poja tuleb ning kallistab nii armsasti iga natukese aja tagant, et kõik muu tunudb hetkeks taas ebaoluline.
ja loomulikult puhkuseretkedeks sobiv asukoht - kui vaja Tallinnas ära käia või Vembu-tembu maal või Paikusel Triinul külas, siis igale poole on enam-vähem sama maa ning sõidule ei kulugi liigselt.
Pea püsti uuele elule vastu!
Uus elukorraldus ootab mind ees igas mõttes - augustist lahkun raske südamega ka ABB-st.
Põhjuseid on mitmeid, aga avalikult väljaöeldud peamisi põhjuseid on kaks: minu jaoks sobimatu töökorraldus ABB-s ning ülimalt keerulised suhted paari kolleegiga - just need 2 asja sundisid mind otsima uusi väljakutseid. Kolmas ja peamine põhjus just nüüd lahkumiseks on uus ja ahvatlev väljakutse.
Aga miks siiski raske südamega - sest tegelikkuses suures osas see töö mulle meeldib, mida teen (kui vaid lastaks teha hingega ja ei loobitaks pidevalt kaikaid kodaratesse) ning enamik kolleegidest on ju igati toetavad ja osad lausa üliarmsad.
Aga esimene nädal kontorist ning töömuredest eemal on küll kosutavalt mõjumas - olen rohkem viitsinud sporti teha ning muidu igati aktiivne olla ning vaatamata teatud sisemistele arusaamatustele suudan ka järjest rohkem naeratada.
Loodetavasti saavad asjad hetkel vaid paremaks minna!
Vabalangemine
Eile oli super päev!
Kiku ja Rink aitasid mul teoks teha ammuse unistuse, et teha korralik vabalangemine. Hommikul esimesele tõusule kirja, väike briifing maa peal ning juba ronising FS tunkedesse, vari selga ja tõusule.
Naljakas oli vaadata, kui 1500 m pealt Mann lennukist lahkus ja mina taga otsas ikka veel sisse jäin. Igatahes 3500m pealt hakkasid kogenud varjurid lennukist lahkuma ning viimaks tuli minu kord uksele ronida.
wolli läks ukse taha ning Kiku uksele, et mind väljahüppel toetada, Rink võttis kontakti seest ning istudes õpilasexiti asendis uksel lugesin
counti ning väljas me olimegi. Painutasin hoolega ning järgmine hetk oli juba Rink mul nina ees ja siis tabasin hakata ka tegutsema. Esimene kõrgusekontroll 3000 m peal, siis ka meduusirõnga kontroll, taas kõrgusekontroll ja meduurirõnga kontroll. 1600m pealt avasin ilusasti ise varju, kiire ja ilus avanemine ning räige valu kõrvades, aga meel super. Hiljem
video debrief'i käigus sain teada, et hüppe alguses oli ikka väike meelekaotus ka olnud, aga painutus ilus, jalad veidi liiga kõverad, avamine veidi vara, aga muidu kõik ilus.
Teise hüppe plaan oli teha samu asju, aga juba iseseisvalt, st ilma, et Kiku-Rink mind konkreetselt kinni ei hoia, püüan ise asendi saada stabiilseks ning jalad veidi rohkem välja sirutada. Väljahüppe sarnaselt ning järgmisel hetkel toimus miskit, mis Kiku minu küljest lahti rebis ning järgmine hetk wollit enda nina eest läbi tuhisemas sain aru, et wolli on meile kaela lennanud.
Minu painutus kangestus seepeale ning ega sellest hüppeplaanist siis enam suurt välja ei tulnud - isegi meduusirõngast ei saanud esimese korraga õigest kohast katsutud. Asi stabiliseerus - kõrgusekontrolli ning meduusirõnga katsumisega tuli kindlus tagasi ja kuna ei soovinud taas liiga kõrgel avada, siis jäi 1600 peal rõngas tõmbamata, Kiku arvas, et ma ei saanud kätte ning järgmisel hetkel avasime Kikuga mu varju samaaegselt, mina viskasin meduusi ja tema avas meduusikoti. Avanemine taas ilus ning maandumine veel parem.
Igatahes on elu ilus! Kui oskaks veel oma emotsioone ning tundeid ka kontrollida, võiks ju seda elu lausa nautida.
Passiivsest aktiivseks langevarjuriks
foto: Indrek Martin
...harjutusi iseseisvaks eluks
Eile siis teatasin kõigile, et mul on VVH tegemise päev. Ronisin rakmetesse ja aatomiku abiga sai see harjutus ka ilustasti sooritatud.
Kogumaks veidi sisemist julgust, otsustasin korralikult enne hüpet aabitsa läbi töötada ning kui tunne parem oli, siis sokutasin ennast Kikuga samale tõusule ning ronisin lennukisse. Oh seda imestust ja küsimusi, kui tunkede-varjuga mööda lennuvälja ringi jalutasin - ega see mu närvilisust paremaks ei teinud. aga mingil hetkel oli see hetk käes, kus Kiku mu üle kontrollis ning tõusutäis rahvast lennukisse ronis - mina kõige viimasena ilusasti ukse juurde. Lennukis püüdsid nii Kiku kui Villem mu tuju tõsta, aga ega selleks suurt vajadust polnudki - tuju oli niigi super! Kontrollisin aknast veel lennuvälja visuaalse pildi ka õhust enda jaoks ära ning siis juba varsti oligi ukse avamise aeg. Keerasin ennast ilusasti ümber, jalad uksest välja, sättisin asendi ja juba Kiku küsis: valmis, vastasin jah ja kui Kiku ütles mine, siis viivitasin veel terve sekundi ning tõukasin ennast tuulde. Mõnus! Pilk oli küll püüratud maa poole, mitte lennukisse, aga asend oli ilus stabiilne ning need mõned sekundid, mis vari avanes, tundusid tohutult pikkadena. See Navigator tuleb ikka väga aeglaselt sealt ranitsast välja, ning jõudsin varju avanema hakkamise hetkel ikka veel ka korralikult pilgu lennuki suunas pöörata. Igatahes avanemine oli ilus, kõik töötas nagu õlitatult, kõrgusekontroll, varju lendamise kontrolli protseduurid, veidi aega ringi vaadata ning kontrollida tuule tugevust-mõju liikumise suunale ja oligi juba aeg teha maanudmiskujund. Maandusin ilusasti püsti, vari tahtis küll vägisi pähe lennata, aga ka sellega sain hakkama, seega juba hetk hiljem tatsasin rõõmsalt pakkumismattidele. Kindlustunne hakkab hüppamise soovi osas tagasi tulema.
Sel nädalal tahan kindlasti veel hüpata ja Kiku-Ringi abiga ehk saan juba ka vabalangemist nautima! Elu läheb järjest ilusamaks.
Asjad lähevad kurjaks!
Eile õhtuks keris ligi 39 palaviku - miks ja millest on siiani arusaamatu, aga kurk on tulipunane ja igati kehv on olla. Öösel kella 3-st 4-ni ei saanud üldse magada, kui tegin endale gripitee ning seepeale higistasin konkreetselt voodi märjaks.
Hommikul oli enesetunne parem ning tööl pidasin ilma värinateta vastu lõunani, siis oli 1 keeruline koosolek ning peale seda väga tõsine jutuajamine oma ülemusega. Ka minu kannatustel on piirid!
Koju jõudes aga kraadisin endale taas 39,16 ning nüüd püüan voodis olla, kuid und ei ole ja poja nõuab oma...
